Neljas teema – võrgustatud õpe

Neljanda teema kohta võtsin mõtete mõlgutamise aluseks järgmise artikli:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Ülesanne ise asub siin.

Õppimine on kui õpilastest, õpetajatest, ideedest, ülesannetest, tegevustest, vahenditest, kohtadest moodustuv võrk. Sellist võrgustatud õppimist eristab nö tavapärasest õppimisest tähelepanu pööramine kolmele nähtusele: inimestevahelised suhted, tehnoloogia (eriti digitaalsed kommunikatsioonitehnoloogiad) ja koostöö tegevustes (ühisuurimine, teadmispõhine tegevus jne). Kõik kolm ei pruugi olla ühises fookuses, kuid üks ei saa eksisteerida teiseta. 

Võrgustatud õpe on seega õppijate ühendamine (personaalarvutite kaudu),  jagades ressursse, teadmisi, kogemusi ja vastutust vastastikuse koostöö kaudu (McConnell 1998), kus inimestel on määratud rollid (õppijad ja juhendajad) ning õppimine on tahtlik (mitte juhuslik).

Kui maailm lukku läks, läks lukku ka lasteaed – mina kui lasteaia taustaga õpetaja ja õppija toon esimese võrdluse ikka lasteaiaga. Kuid ka meie, lasteaiaõpetajad, saime ülesandeks jätkata laste õpetamist, olles igaüks oma kodu turvalistes piirides. Päris keeruline ülesanne oli kohaneda sellega, et sul pole vahendeid (lasteaias on õppimine teaduspärast vägagi käed-külge meetoditel põhinev), ja sellega, kuidas vanematele edasi anda see, mida ise teed igapäevaselt vaata et lihasmälule tuginedes. Kuid me kohanesime, õppisime panema end lasteaialapse vanema kingadesse, olles ise samal ajal distantsõppe koolilaste vanem. Internet ja arvuti oli igas mõttes päästja, kuid ka meie põrkusime probleemiga, et liiga vähe arvuteid, süsteemid ei tööta, ülekoormus on võrgus ja peas.

Praegu sellele ajale tagasi mõeldes saan aru, et see oligi võrgustatud õpe lasteaialastele – ühendasime õppijad omavahel arvutite kaudu (tegime lastega Zoomi koosolekuid, ja see rõõm nende silmis, kuid nad nägid teineteist ja õpetajaid, ka vanemad olid ärevuses ja jällenägemisrõõm oli suur kõigil); laste õppimiste toetamine oli ühine koostöö õpetajate ja vanemate vahel – meie mõtlesime valdkonnapõhiseid eesmärgistatud tegevusi, mille täitmine oleks kodustes oludes, või õues, teostatav nii lapsele kui vanemale (materjalide valikul proovisime arvestada sellega, mis kellelgi kodus olemas on, kasutusele läksid potid-pannid köögikappidest ja männikäbid metsa alt), püstitasime ülesande kirjeldused võimalikult lihtsalt, proovisime vältida keerulisi väljendeid ja käske, otsisime, kujundasime, jagasime töölehti, internetilehekülgi arengut toetavate tegevuste jaoks jne. Toetasime vanemat võimalikult palju, kuid vastutus õppetegevuse eest langes sel hetkel vanemale. Kuigi lasteaias proovitakse õppimisele läheneda märkamatult ja nö möödaminnes muu tegevuse käigus, ei olnud meie võimuses seda kodudes nii juhtida, samuti vastutas vanem oma otsuse eest meie soovitusi või juhiseid järgida või mitte.

Tööelus olin sel ajal, kuigi kodus, õppiva õpetaja rollis, kuid eraelus olin ootamatult õppija rollis. Õppimist ootasid kolm erinevat klassi – õppisin koos lastega keskkondadesse sisselogimist, ülesannete tegemist, töölehtede täitmist etteantud keskkondades (opiq), isegi gümnaasiumisse sisseastumiskatsed tuli sooritada kodus. Kõik see eeldas õppimist, kuidas end jagada, eesmärkide seadmise, ajajuhtimise, planeerimise, vastutamise õppimist. Vanemana olin ootamatult lisaks ka kooliõpetaja rollis.

Hodgoni ja McConnelli (2019) välja toodud võrgustatud õppe kaheksa põhimõtet jagatavad teema laiemalt lahti. Need põhimõtted on: 

1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu. 
2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel. 
3. Suhete loomiseks on võetud aega.
4. Õppimine on kontektist sõltuv.
5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Võrdluseks saan omast kogemusest võtta kolm kooliastet: põhikool, gümnaasium, ülikool. Kahes esimeses käivad mul lapsed ja ülikoolis olen ise õppija.

Põhimõte	Põhikool	Gümnaasium	Ülikool
1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.	Ei	Nii ja naa	Jaa, mõnikord ka nii ja naa
2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.	Jaa	Jaa	Jaa
3. Suhete loomiseks on võetud aega.	Ei	Veidi rohkem	Jaa
4. Õppimine on kontekstist sõltuv.	Jaa	Jaa	Jaa
5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.	Ei	Jaa	Jaa
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.	Ei	Rohkem	Jaa
7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.	Ei	Veidi kasutuses	Rohkem kasutuses
8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.	Jaa	Jaa	Jaa

<sub><sup>1. Mõistan, et õppimise kasulikkuse mõistmine õppijale peab tulema õppija enda seest, kuid ka õpetaja roll on oluline – kuidas ta suudab, oskab kasuteguri õpilasele edastada, oma aine põnevaks, kaasahaaravaks muuta.
2. Põhikoolis ei ole võrgustatud õppimine kasutusel (vähemalt mitte arusaadavalt), gümnaasiumis on olukord veidi parem ning ülikooli õpe on suuresti just võrgustatud õppele üles ehitatud. Võrgustatud õppe kasutamise erinevustest tulenevalt on ka vastutus õppeprotsessi üle jagatud erinevates kooliastmetes erinevalt – põhikoolis vastutab vanem/õpetaja, gümnaasiumis juba ka õppija ning ülikoolis on õppija vastutus veel suurem.
5. Põhikoolis vastutab igaüks ise oma õppimise eest, omavahel küll suheldakse, kuid ülesanded on enamasti individuaalsed. Gümnaasiumis ja ülikoolis on koostööd, rühmatööd/grupitööd rohkem. Ka individuaalsete ülesannete puhul on tihti eelduseks või lausa nõudeks eelnev koostöine õppimine.
6. Seotud koostöö ja rühmaõppega, ilma suhtluseta ei toimiks koostöine õppimine.
7. Ilmselt on siinjuures juba oluline ka õppija vanus ja ka aju areng, seeläbi ka oskus seda teha.
8. Õpetaja suunab, juhendab, õpetab kõiki eelnevaid punkte kasutama.</sup></sub>

Kui mõelda lasteaia peale, siis on neist 8 põhimõttest kasutusel enamik, ja see on kuidagi elementaarne, teisiti nagu ei saagi või ei ole mõeldavgi. Laps tahab osaleda tegevustes, mis talle midagi uut õpetavad, õpetaja roll on vastutada lapsele sobiva tegevuse leidmise eest ja lapsed vastutavad enda tegude ja tegemiste eest, sama teevad ühiselt nii vanem kui õpetaja, suhteid luuakse pikalt, kedagi ei jäeta välja, kõiki kaasatakse (ka lapsevanemate tasandil), õppimine toimub igal pool, kõik on omavahel ühendatud – rühmas, saalis, õues, teel koju, metsas jne, õpitakse suure rühmana ühiselt, väiksemates gruppides, koos vanematega, pidevalt toimub suhtlus õpetajate, laste ja vanemate vahel, lastega arutletakse nende edusammude üle ja ka selle üle, mis vajaka on ja kuidas aidata, sama teevad õpetajad omavahel ja õpetajad lapsevanematega, kõikide tegevuste fookuses on laps. 

Koolis tundub mulle lapsevanemana selline lähenemine mingil põhjusel lõppevat – lapsed visatakse tundmatusse kohta ootuses, et nad saavad hakkama ilma juhendamise, suunamise, toetamiseta. Ja kui seda ka vaja on, siis vanem ootab neid tegevusi õpetajalt, õpetaja vanemalt. Õpetajaks õppides saab aga üha selgemaks, et miskit on meie koolisüsteemis vajaka ja võrgustatud õppe põhimõtted tuleks võtta fookusesse igas kooliastmes.

Kasutatud allikad:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8