Esimene teema: haridustehnoloogia ajaloost

Ülesande täitmiseks lugesin Andrew Molnari artiklit “Computers in Education: A Brief History” (1997).

Kui kõik ausalt ära rääkida, olen arvutimaailmas üsna roheline – jah, tean neid üldkasutatavaid, igapäevaseid programme ja keskkondi, kuid sügavuti ei ole seda maailma kunagi uurinud ega ka vajalikuks pidanud. Seega oli artikli valimine üsna kerge – haridus ja arvutid – ning kõik loetu oli tegelikult uus ja huvitav, midagi loetust minus vastuolu ei tekitanud, lugesin ja noogutasin kaasa. Meeldis, et lihtsas keeles, ka suhteliselt võhikule, ja arusaadavalt on lahti seletatud arvutite roll hariduse ja maailma, muutustes. Need „juhuslikud kokkulangevused“ nõuavad suuri muutusi ka meis eneses, haridusest rääkimata.

See, et me valmistame lapsi ette elama maailmas, milles nad hakkavad elama (Molnar, 1997), on tõsi, kuid me oleme ka fakti ees, et me valmistame neid ette elama maailmas, mida veel ei ole ja seetõttu ei ole meil ka teadmisi ega kogemusi, mida vanavanematelt lastelastele edasi anda. Olen väga nõus H. Simoni mõttega, et teadmine ei ole üksnes teabe salvestamine mällu vaid tähistab pigem teabele juurdepääsu ja selle kasutamise oskust (Molnar, 1997). Sedasama oskust olen ka mina oma magistriõpingutes arendamas, lihvimas.

Artiklit lugedes ja enda jaoks analüüsides kõnetasid mind mitmed väljatoodud aspektid. Nt said minu jaoks nii öelda uue hingamise lapsest lähtumise või nüüdisaegse õpikäsituse mõisted. Leian, et artiklis välja toodud kognitiivteadus ja selle selgitus – keskendumine faktide õpetamisele loengute või demonstratsioonide kaudu asendus probleemide lahendamise oskuste arendamisega (Molnar, 1997) – on see miski, mis mul isiklikult oli veel eelpool toodud teemadest puudu. Kognitiivteadus ja kognitiivne lähenemine hariduses on midagi, mida soovin sügavamalt uurida, toetamaks õppijat just temale vajalikul viisil.

Kognitiivse lähenemise mõtet toetab minu jaoks ka artiklis nimetatud arvutipõhine juhendamine. “Omatempolised programmid võimaldasid õpilasel õppeprotsessis aktiivselt osaleda” (Molnar, 1997). Omas tempos õppimine, kiire tagasiside ja seejuures õigete vastuste saamine on olulised stiimulid õppimisel, eriti tänases kiires maailmas. Tegelikult toetab seda ka konstruktivistlik lähenemine õppimisele ja haridusele, mis käsitleb õppimist kui teadmiste rekonstrueerimist – õppimine on tõhusam, kui õppija konstrueerib sisuka toote (Molnar, 1997). Väga põnev tundus S. Patert’i programmeerimiskeel LOGO ja hilisemalt lisandunud LEGOde tähtsus muutuvas hariduses.

Intelligentsed tööriistad, abivahendid ja keskkonnad rikastavad hariduse andmist ja omandamist. Nõus, kuid väga tore oli lugeda, et eesmärgiks oli mitte masinate revolutsioon, vaid võimaldada õpilastel keskenduda arutlusele, probleemilahendusele, eelduseks oli ja on siiski algteadmiste olemasolu. „Andrea DiSessa ütleb, et nipp ei seisne selles, et kogemusi ei muudeta arvutiga abstraktsioonideks, vaid abstraktsioonide, nagu füüsikaseadustegi, muutmine kogemusteks“ (Molnar, 1997).

Nõudmisel õppimine, organisatsiooniline õppimine ei ole mulle tuttavad väljendid, kuid nende sisu on väga aktuaalne tänapäeva ühiskonnas. Õpime me ju terve elu, elame pidevas muutuses ja muutused vajavad uusi teadmisi, oskusi. Pean väga oluliseks koostööd, nii kodus kui koolis ja tööl, isegi liikluses on teineteise märkamine ja arvestamine oluline. Iga inimene ei tea ega peagi teadma või oskama kõike, me oleme erinevad, erinevate isiksuseomaduste, oskuste ja rollidega elus. Teineteise teadmiste ja oskuste kasutamine töö efektiivsemaks tegemiseks on midagi, mida ei peaks häbenema, aga ka mitte ära kasutama. Seda teadmist ja oskust soovin oma töökeskkonnas veelgi rohkem juurutada.

Lasteaedniku taustaga tean, et alushariduses on väga populaarne praegu projektõpe, mille mõte on lapsest lähtumine, ehk õppetegevused toimuvad läbi laste pakutud ja neid huvitavate teemade, ning õpetaja ülesanne on olla õppimiseks võimalusi loov ja suunav täiskasvanu, põimides tegevustesse õppekava eesmärke. Oli tore lugeda, et praegu lasteaedades laialdaselt kasutatav projektõpe on olnud ja on jätkuvalt väga oluline ka info- ja arvutimaailmas.

Nagu Molnar oma artiklis ütleb, on “haridusmaailm muutunud korrastatud erialade ja kursuste maailmast infosfääriks, kus kommunikatsioonitehnoloogiad on üha olulisemad.” Samuti ütleb ta, et “kuigi haridus muutub, ei muutu see piisavalt kiiresti” – sellega olen ma kahe käega poolt. Muutust on vaja nii digipädevuse oskustes, digimaailma võimaluste lõimimises kui ka õpetamise ja õppimise kui tegevuse teadvustamises (paberil kõik nagu oleks olemas ja toimib, kuid tegelikkus on midagi muud). Kuid infomaailmas ei tohi unustada ka inimeseks olemist ja eluks vajalike oskuste omandamist.

Kasutatud allikas:

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal.  http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx